Tallinna Tehnikaülikoolis on erialane kompetents ja professionaalsed õppejõud – tagamaks koolituse kõrget taset, viivad kursuseid läbi oma ala spetsialistid nii TTÜst kui ka mujalt
Ajalugu
Tehnikaõppe sünd Eestis
Aastaid püsinud kavatsus luua Tallinnas kõrgem tehnikaõppeasutus sai lõpuks teoks 1918. aasta septembris. Alustati Eesti Tehnika Seltsi tehniliste erikursuste nime all 25 õppejõuga, 120 õppuriga, neist 33 ehituse ja arhitektuuri alal. 1920. aastal muudeti kursused riiklikuks õppeasutuseks Tallinna Tehnikum (TT), mille alamaste andis tehniku, tegevinseneri või arhitekti kutse.
Õppejõudude koosseis täienes Venemaalt naasnud suurte kogemustega inseneridega eesotsas silmapaistva sillaehitaja, legendaarse professor Ottomar Madisoniga, kellest sai üks ehitusala kõrgkooli rajajaid Eestis. 1923. aasta sügissemestrist tunnistati TT kõrgemaks õppeasutuseks, õpilastele anti üliõpilase nime ja peakatte kandmise õigus.
1924. aasta kevad andis esimesed ehitusosakonna lõpetajad: ehitusinsener Richard Ambros, hilisem kauaaegne TPI (TTÜ) õppejõud, ja arhitekt Robert Natus, hilisem Tallinna mitme silmapaistva hoone autor.
Muutuste ajad
Kahekümnendate aastate lõpul puhkes poliitikute seas äge poleemika tehnilise kõrghariduse üle. Lõppes see sellega, et TT otsustati likvideerida, 1932. aasta sügisel avati uus, keskastme TT ja 1934. aasta sügisel Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna tehnikaosakond, kus endised tehnikaüliõpilased võisid õpinguid jätkata. Vanas TT-s aga jätkus diplomiprojektide kaitsmine kuni 1936. aasta kevadeni. TT ehitusosakonna lõpetas 90 inseneri ja 33 arhitekti. See oli väga hea ettevalmistusega põlvkond, kes lõi jõuliselt kaasa meie ehitustegevuses kuni seitsmekümnendate aastateni.
1936. aasta juunis asutati riigivanema dekreediga Tallinna Tehnika Instituut ja TÜ tehnikaosakond toodi taas Tallinna. 15. septembril 1936 algas õppetöö ja sellega lõppes ka ehitusteaduskonna keeruline eelajalugu. Esimese õpeaasta lõpul oli ehitusosakonnas 195 üliõpilast, ligikaudu pooled kogu instituudi tudengitest. Osakonna (hilisema teaduskonna) struktuuri alglülideks olid professuurid ja dotsentuurid ehk õppetoolid koos õppe- ja uurimislaboratooriumidega, millest hiljem kujunesid välja kateedrid.
45 aastat Tallinna Polütehnilise Instituudina
Nagu kogu maa, nii elas ka tehnikakõrgkool II maailmasõda väga valuliselt üle, õppetöö soikus peaaegu täielikult. Pärast sõda jätkati 45 aastat Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) nime all. Jõudsalt kasvas koos instituudiga ka ehitusteaduskonna üliõpilaste ja õppejõudude arv. Avati uusi erialasid.
1965. aastal kolis teaduskond Kopli vanast peahoonest oma praegusse asukohta Mustamäel. Võimaluste avardamine andis peatselt tulemusi - õppejõud kirjutasid hulganisti eestikeelseid õpikuid, kiiresti arenes uurimistöö, milles ka tudengid agaralt kaasa lõid, tekkisid rahvusvaheliselt tunnustatud uurimissuunad. 1980. aastaks oli TPI ehitusteaduskonnas 931 üliõpilast ja 65 õppejõudu, neist ainult 6 ilma teaduskraadita. üksikasjalikumat teavet leiab huviline 1986. aastal ilmunud koguteosest "Ehitusinsenerid TPI-s".
Ehitusinseneri erilise vastutusega elukutse
1989. aastal jätkati Tallinna Tehnikaülikooli nimetuse all. Kohe peale Eesti taasiseseisvumist 1992.a. algas TTÜ struktuuri ja õppetöö põhjalik reformimine. Seniste kateedrite asemele loodi instituudid, mis hõlmavad mitut õppetooli. Hetkel moodustavad ehitusteaduskonna 6 instituuti – ehitiste projekteerimise, ehitustootluse, mahaanika-, teede- ja keskkonnatehnika instituudid ning insenerigraafika keskus. Kursusesüsteem asendati ainesüsteemiga.
Õppetöös mindi üle kolmeastmelisele ülikooliõppele: bakalaureuse-, magistri-ja doktoriõpe. 1994. aastani koolitati diplomiinsenere 5-aastase õppeajaga, 1995. aastast mindi üle 4-aastasele bakalaureuseõppele. Alates 1998. a. lisandus sellele 4-aastase õppeajaga diplomiõpe.
Toimunud muudatused Eesti kõrgharidusmaastikul ei olnud vastuvõetavad ehitusteaduskonna õppejõududele. Leiti, et nelja aastaga ettevalmistatud bakalaureusekraadiga inimese teadmised ei küüni inseneritööks vajaliku tasemeni. Ehitusinseneri amet kuulub Euroopa Liidu direktiivi kohaselt erilise vastutusega elukutsete hulka. Aastal 2002 õnnestuski taastada ehitusinseneride ettevalmistamisel viis aastat kestev õppekava, kus on ühendatud bakalaureuse- ja magistriõpe. Lõpetaja saab magistrikraadile vastava kvalifikatsiooni ja õpingud võivad jätkuda doktoriõppes.
Ehitusinsener on oma töö iseloomu tõttu seotud paljude elualadega. Ta peab ette nägema probleemide teket ja suutma anda neile teoreetiliselt põhjendatud tehnilisi lahendusi, hästi orienteeruma majandusküsimustes ja tabama erinevate ehitiste funktsionaalset omapära. Seda on ehitusteaduskonna lõpetanud suutnud.
Enesestmõistetav on see, et ehitusinsener juhib edukalt suurt ehitusfirmat. Võib-olla ootamatum on ehk see, et ehitusinsenerid on ministrid, kantslerid või asekantslerid, linnapead (nagu see Euroopa paljudes suurlinnades tavaks), pangajuhid, poliitikud, diplomaadid jne.
Ehitusteaduskond ja Teaduste Akadeemia
Ehitusteaduskonnaga on olnud seotud järgmised Eesti Teaduste Akadeemia liikmed: Jüri Engelbrecht, Nikolai Alumäe, Ottomar Maddison, Leo Jürgenson, Heinrich Laul, Valdek Kulbach, Hillar Aben ja Tarmo Soomere.